Kanad ja haned olid eestlase toidulaual juba keskajal
Tõenäoselt sama suundumus oli ka Eesti- ja Liivimaal, kas või juba seepärast, et kanad ja munad moodustasid 1-2% talupoegadelt võetava rendi koguväärtusest. Mujal Euroopas kasvatati suurel hulgal ka parte, kuid meie aladelt pole neist enne 17. sajandit mingeid teateid. Kalkuneid tunti küll – juba 1535. aastal saatis Tartu piiskop oma sõbrale Moskva vürstile kingituseks muu hulgas ka kalkuni, kes tema sõnul olla väga vagur, tubli ja naljakas loom. Isegi Inglismaale oli kalkun jõudnud vaid mõni aasta varem, 1520. aastate keskpaiku. Hiliskeskajal jäi see Ameerikast pärit lind siiski haruldaseks luksuskaubaks. Euroopas tegelesid kalkunikasvatusega eriti agaralt jesuiidid.
Koduloomad ja –linnud jooksid keskajal vabalt ringi, neid ei hoitud aastaringsel nuumal. Siiski polnud nuumkanad, -kuked ja –haned tundmatud, näiteks kinkis Tallinna raad mündimeistrile iga aasta ühe nuumhane.
Lihunikele kehtisid linnades ranged nõuded, liha ei pidanud mitte ainult hea ja värske välja nägema, vaid ka tema päritolu pidi teada olema. Müügiks ei kõlvanud verine ega sinine liha. Suvisel ajal lihavõtetest mihklini pidi liha kahe päevaga müüdud saama, vastasel korral saadeti see Pühavaimu seeki. Nii et tegelikult valvati ainult saksa soost linnakodanike tervise järgi, vaestele kõlbas kõik.
Keskaja peenele köögile oli iseloomulik nii toidu värvi ja maitse kui ka vormi muutmine, sageli lausa tundmatuseni. Nii võidi linnusarnaseks kujundada pirukaid, magustoite ja muid roogasid, üllatusroaks ehk lauakaunistuseks oli tavaliselt mingi eriti uhke lind – luik või sookurg. Luigeliha võeti naha sest välja, küpsetati, siis pandi “sulerüüsse” tagasi. Serveeriti näiteks koos kollase piprakastmega. Aeg-ajalt uhkeldasid ka kanad ja haned laual täies sulerüüs. Pidusöökidel oli toidu valik ja mitmekesisus rangelt reglementeeritud ja sõltud sündmuse tähtsusest ja osavõtjate seisusest. Näiteks Tallinna rae hingedepäeva pidusöögiks oli 1428. aastal ette nähtud 32 kana, 16 hane, 2 lammast ja 8 siga.
Refereeritud Inna Põldsami raamatust "Söömine-joomine keskaegses Tallinnas". Kirjastus Argo, Tallinn 2002
