Mart Sander on DejaVu Gurmeekokk 2010

Kodune toiduvalmistamine Sinu peres - kui tihti ja mida valmistad?

Valmistan süüa kogu aeg – kolm korda päevas ikka, kui ma mingil perioodil koduste töödega hõivatud olen. Usaldan ennast rohkem kui mõnda teist. Eelistan grilltooteid, sealhulgas juhivad kala ja kana. Sealiha üritan millegipärast vältida, see tundub mulle emotsionaalselt kuidagi ebatervislikum kui muu. Lammast inimesed väga ei armasta, aga minu arust on see üks armas ja hea loom; lambaliha valmistamise nõksud on mul tulevikus plaan omandada. Suppe olen suuteline valmistama, aga neid teen mõnevõrra vähem. Kastmeid ja magustoite ma ei valda. Viimasel ajal olen hakanud valmistama sushit ja veendun iga päev uuesti, kui ülehinnatud see produkt meie restoranimaailmas on!

Milliseid tooteid ostad ja mille jätad ostmata?

Mingil määral on välja kujunenud kaubamärgid, mida alateadlikult usaldan. Eesti toodetest on need kindlasti Tallegg ja Nõo lihakombinaat. Ostan suures osas impulsi ajel ja jätan ostmata selle, millest on oht, et see võib rohkem kui paariks päevaks seisma jääda.

Mida toitumisel jälgid ja millele Sa ei suuda vastu panna?

Mida kõrgemale kasvab vanus, seda rohkem peab inimene paraku seisma valiku ees – kas meeletu söömisnauding või kaubanduslik välimus. Noorena sõin meeletult, nüüd läheb suur osa energiast enda talitsemisele. Vastu suudan panna praktiliselt kõigele, aga üritan ennast liigsete võrgutuste vaatevälja sattumast: näiteks ma ei osta külmkappi täis kreemitorukesi ja burgereid, sest olles ööinimene tean väga hästi, et mingil pimedal tunnil tekib mul vältimatu iha üks improviseeritud õhtusöök kokku keerata. Ja sel juhul on parem, kui kapist vaatavad vastu näiteks juurviljad ja mõned kalatükid.
Liikuva inimesena olen kursis ka Tallinna söögikohtade maastikuga ja peab ütlema, et mõned paigad pakuvad selliseid tooteid, mida mina ise valmistada ei suuda ja mida ma taas ja taas käin söömas. Näiteks mulle meeldivad India road, aga tõeline India maitse saavutatakse tandooriahjus, mida mul paraku kodus ei ole ega lähiajal ilmselt ka tule.

Jaga meiega ka oma "firmarooga"...

Firmarooga otseselt ei olegi, kui selleks mitte pidada oranži, porgandikuubikutega sümmetriliselt vormistatud lõhetartari, mis tõi mulle eelmisel aastal tiitli „DejaVu Gurmeekokk 2010“. Arvan, et mul on pigem fantaasiat toidu serveerimisel kui selle valmistamisel. Usun rohkem sellesse, et iga asi sobib kokku iga asjaga ega vaeva liigselt pead. Peangi oma suurimaks oskuseks pigem seda, et suudan näiteks külalistele ka esmapilgul tühja külmutuskapi ees seistes ikkagi midagi head välja võluda.

Fotode autor: Mardo Männimägi